Francesinha, bacalhau com natas, bolos

Ja kilod muudkui tulevad. Olgu, tegelikult on neid tulnud ainult kaks, aga siiski. Mitte, et ma nüüd ütleksin, et ma olen paksuks läinud, aga järelikult on liiga palju söödud ja vähe liigutatud. Nii, et nüüd läksin mina trenni, esimene kord oli body balance, homme on functional training ja nii ta läheb. Zumbasse ma enda jalga veel ei tõsta, ma arvan, et see oleks liialt koomiline. Tegelikult oli nii hea ennast liigutada ning pärast järgnevad tund-kaks olla energiat täis, kuni lihtsalt üks hetk väsimus peale tuleb. Nii ma siis lubasin endale, et ma hakkan edaspidi ka trennis käima. Aga kogu tänu peab minema minu kallile Eva Paulale, kes mind sinna kutsus. Üleüldse, mis ma temata siin teeksin, ta on lihtsalt nii tore 🙂

Sama tore oli ka meie nädalavahetus. Ma ei suuda kohe nädalavahetusel kodus istuda ja niisama olla, kui ümberringi on nii palju ilusaid kohti. Nii võtsime ette tee ühte väikesesse linna/külla?, kus meil oli reserveeritud ööbimine üheks ööks. Aga kogu nädalavahetus kujunes kordi meeldivamaks ja toredamaks, kui me üldse plaanisime. Laupäeva hommikul läksime koos Eva Paulaga kolmekesi Estarreja’sse, kus tema poiss meid peale võttis ning seejärel hakkas peale söögikoha otsing. Umbes, et minge Juuru ja otsige seal restoran, kus süüa. Aga leitud koht sai ning seal sõime igasugu imelikke asju – miniangerjaid ja nagu juba tavaks saanud, siis kaheksajalga. Pärast tuli välja, et väike taldrik angerjaid oli 13 eurot, oops. Pärast seda läksid teed meie nunnudega lahku, meie läksime hotelli ning nemad Eva Paula poisi juurde. Õhtu laiseldud ning öö magatud, oli aega panna ennast valmis uueks päevaks.

Tee ääres hotelli aias olid sidrunipuud, kus kohast vaatasid vastu ilusad kollased sidrunid, mis lausa hüüdsid ennast noppima. Lühemate käte ulatuses oli juba puudel noppimine ära tehtud, aga minu kombitsad ulatusid kaugemale, kui teiste omad. Nii saidki kaks hästi lõhnavat ja ilusat sidrunit minu kotti ja ootavad nüüd mõnda väärt toitu, kuhu neid kasutada. Muidugi oli vaja veel teel rongijaama peatuda, sest seal oli HOBUNE, kes tahtis pai ning mina ju ei ütle kunagi loomade nunnutamisest ära, kuid üks hetk tuli aeg jätta hobusega hüvasti. Vaatas teine veel meile kurvalt järele.

Mingi ime läbi jõudsime me rongijaama 20 minutit enne meie arvatavat rongi, kuid siis tuli välja, et rong tuleb hoopis paari minuti pärast, mis jättis vaid aega ruttu automaadist piletit osta. Muidu oleksime pidanud tund aega ootama järgmist rongi, mis viiks meid Aveirosse.  Eva Paula poisi, Jorge’i, kodus sõime koos lõunat ning seejärel veetsime neljakesi ülimalt meeldiva pärastlõuna jalutades ning pildistades. 🙂

Mini angerjad enne…

… ja pärast

Kaheksajalg, mmm, ei tea veel, mida arvata

Kassidele midagi

Kõike muud

Kalaturg

Minu kallid

Costa Nova

Terve rannaäär oli täis armsaid triibulisi maju

Guimarães. Linn, kus sündis Portugal

Kuna ilm hakkab aina enam ja enam lootust andma ning nädalavahetuseks näitas ainult päikest, siis võtsime plaani külastada linna, kus sündis Portugal. Linn ise ei asu kaugel, kuid kuna meie ainukene võimalus sinna saada oli buss, siis võttis teekond aega pea kaks tundi.

Guimarães oma ajaloolise kesklinnaga on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Päeva jooksul käisime lossis, mis ehitati 10. sajandil ning kõndisime tänavatel, mis oli täis ajaloolisi ehitisi. Selles linnas sündis ka Portugali esimene kuningas, Afonso I. Kellel rohkem huvi, see saab googeldada 🙂 Guimarães’t sai minu üks lemmiklinnadest Portugalis Porto ja Lissaboni järel.

Voodi oli mõeldud inimestele, kellel pikkust umbes 1.50 m.

“Siin sündis Portugal”

Piilusime kiriku k6rval olevate v2ravate vahelt sisse ja selline vaade oli sisehoovi

Sellist lauda oleks meil vaja p2rast kartuliv6ttu

Apelsinid, apelsinid, apelsinid. Neil on siin bussipeatuste katustel m2danenud apelsinid.

Viimaste nädalatega olen teinud mitu korda brownie’sid ning sidruni toorjuustu kooki. Teisest pilti ei ole, kuna on kadunud kõhtu liiga kiiresti. Retseptide poolest on veel populaarne bifanas’e valmistamine, mis on Põhja-Portugali üheks rahvusroaks ja maitseb oi kui hästi. Sisaldab see veini, õlut, tomatipastat, rohkelt küüslauku ning sibulat ja sealiha. Valmistamine on iseenesest lihtne, kuid võtab aega, et tuleks maitsev. Parimatele valmistan Eestis ka.

Retsept neile, kellel on tahtmine pastat süüa, aga ei tea, millega täna valmistada
Viimasel ajal olen teinud järgnevalt (kogus kahele):

200 grammi hakkliha
paar küüslauguküünt
pool purki purustatud tomateid
rõõsk koor
vesi
puljonikuubik
riivitud juust, võib lisada ka parmesani või mozzarellat – vastavalt maitsele
pasta

Esmalt praadida küüslauk, seejärel lisada hakkliha (maitsestada soola ja pipraga) ning praadida kuni hakkab pruunistuma. Siis lisada purustatud tomatid, lasta natukene haududa ning siis lisada pool tassi või tassi täis vett (tunde järgi), väike pakk rõõska koort, pool puljongikuubikut ning natukene juustu. Lasta kõigel vaiksel tulel podiseda umbes 15-20 minutit. Samal ajal keeta pasta kuni on al dente. Lõpuks segada omavahel pasta ja kaste ning parema tulemuse saamiseks panna ahjuvormiga veel ahju umbes 15-20 minutiks, kaetud juustuga. Kiirematel päevadel ei ole mina jõudnud ahju panna, siis riputan lihtsalt juustu peale ning maitseb samuti hästi.

Ma tahaksin mainida, et siin on poes lihatooteid väga meeldiv osta, kuna kõik lõigatakse sulle parajateks tükkideks, valmistatakse ette söögi tegemiseks. Sulle ei müüda liha selle peki või rasvaga, mille sa tavaliselt ise kodus ära lõikad ja viskad. Ühe sõnaga sa saad kätte omale kvaliteetse toote. Hakkliha ostes saad ka valida kui palju sa soovid sea- ja palju loomaliha ning hakkliha tehakse koha peal olevatest lihatükkidest. Kalaletist saad samuti osta kala, mis seal samas kohe roogitakse ning korralikult puhastatakse. Mine ainult koju ning hakka süüa tegema ja ei mingit muret tükeldamise ning lõikumisega.

Laupäeval käisime ookeani ääres, sest et ilm oli ilus ning päike ilmutas ennast lõpuks. Huvitav on see, et lained ning tuul on ju nii tugevad, et ookeanilt tulevad väikesed veepiisad, mida muidu väga tähele ei pane, aga prillikandjale suurt meelehärmi tekitavad, sest et klaasid on pärast halli kihiga kaetud.

Bifanas

Tulge kõik Portugali

Meil siin sajab, meil siin valmivad õunad…

Tegelikult õuntest ei tea ma midagi, kas nad valmivad või ei, aga kallab küll nii, et vähe pole. Muudab kohe meele nurkaks. Siinoldud ajast vast mõne päeva on hoidnud ilusa ja päikselise. Nagu näiteks eile hommikul üles ärgates vaatasin, et nii ilus päikseline, tahaks kohe terve päeva väljas veeta. Jõudsin siis pesemas käia, natukene süüa ja päikese käes akna all uudiseid lugeda, kui üks hetk avastasin, et päike on kuskile kadunud ning mõne hetke pärast tuli ka see tuttav sahin. Nii ma siis istungi jälle siin vangis,  ei saanud minna välja, rääkimata siis veel plaanide tegemisest. Aga siis tuli appi J. ema, kes läks õele tööle järgi ning nii me veetsime mõned tunnid kaubanduskeskuses, kus ma sain natukene nalja teha sellega, et ma Mangos proovisin kõrgete (u 12cm) kontsadega kingi ning kõndides tundsin, kuidas kõik silmad punnis vahtisid. Ilusad ja mugavad nad ju olid, aga minna ei oleks mul küll nendega  kuskile. Nii, et see kord jäi diil ära.

Eelmine nädalavahetus käisime selles samas kaubanduskeskus, mis on siis outlet. Ja peaks siinjuures mainima, et meie omad peaksid neist õppima, sest et hinnad on tõesti soodsad. Lõppkokkuvõttes sain omale peavalu ning kaks uut pluusi , mõlemad olid rohkem kui 75% soodsamad esialgsest hinnast. Siinjuures peaks ütlema, et kui keegi on siia poole reisimas ning vajab uusi riideid, siis siin saaks terve pagasi täidetud väga soodsalt.

Muideks mul on nüüd hommikul bussipeatuses sõber , mis algas kõik sellest, et bussid ei ole siin kohe üldse graafikus. Nagu ikka hommikul ärkamisega on iga minut arvel ning välja kalkuleeritud. Olin arvestanud, et bussipeatusesse jõuan mõni minut varem, aga üks hommik sinna poole kõndides nägin, et minu buss vuras juba ilma minuta ära. Ei teadnud kohe, mida teha. Järgmine buss tuleb alles poole tunni pärast. Läksin siis ikka peatusesse lootuses, et see oli ikka mingi muu buss. Kümne minuti pärast tuli teise ettevõtte buss, mis läks samasse kohta ning naisterahvas, kes mind iga hommik peatuses oli näinud, suutis selgeks teha, et see oli ikka minu buss, mis minema läks ning et sellega saan samasse peatusesse. On ikka häid inimesi. Tulles siin juures minu jaoks suure probleemi juurde – ma saan aru, mida inimesed räägivad, eriti kui on lihtsamad vestlused, aga no rääkimisest ei tule ikka mitte midagi välja. Ei oska kuskilt otsast peale hakata. Aa ja lisaks on veel hommikused bussipeatuses olemised ego upitavad, kõik, kes mööda sõidavad, vahivad kael õieli tagasi, vaata et veel avariid ei tee. Aga võib olla on asi ka minu riietuses, sest et kohalikud käivad ikka kordi õhemalt riides kui mina. Kindaid olen näinud ühel naisterahval. Lisaks kehtib iga päev reegel, et kui välja minnes paistab päike ning vihmavarju ei võta, siis poole tee peal hakkab sadama ning teha pole muud kui pool päeva niisketes riietes veeta. 🙂

Kuna ma olen juba üle kahe nädala siin kõnekaardita olnud, siis sain aru, et peaks ikka ühe muretsema. Aga kohe üldse ei tahtnud seda osta, sest et kõnekaardi saamiseks pidin ma välja käima 20 eurot. Pidu ja pillerkaar ma ütlen. Iga nädal võetakse 1,75€ sinu kõnekaardi arvelt maha ja saad rääkida ning sms saata palju hing ihaldab, aga ma ei soovi ju nii palju, kuid see ei huvita kedagi. Nii siis ongi, et kuus kulutan telefonile 7,50 :). Aa ja 20 eurot pidin maksma sellepärast, et kui ma oleks algselt 10 eurot maksnud, siis ma oleks saanud kaardi peale ainult 5 eurot, AGA kui sa laed veel 5 lisaks, siis nad annavad sulle 5 eurot boonust. Tegelikult ma ei saa siiani korralikult aru, milleks see kogu raha läheb, kuid olgem rõõmsad, saan palju helistada (ainult enda mobiilivõrku, teistele helistad lisatasu eest) ning saata nii palju sms’e ja mms’e et ei jõua vahet ka pidada.

Aga pistan siia nüüd mõned vahepealse ajaga tehtud pildid ka.

Tere teile kõigile. Ikkagi reede ju

Selline ilus ilm. Võta või rätik ja mine randa. Ikkagi lõunas ju.

Kunstinäitus, kus me mõni aeg tagasi käisime. Khm

Kunsti nautimas vol 2

Ja juba nädal aega kohal. Aeg läheb nii kiiresti, et ei ole kohe aega kirjutadagi. Tuleb ennast siis lihtsalt kokku võtta ning aega leida. Lennud siia sujusid enam vähem ilusasti, välja arvatud viimase lennu viimane tund, kus puhus külgtuul 50m/s ning raputas lennukit nii, et iste kadus hetkeliselt ära. Välja minnes oli väga imelik, sest et lund ju ei olnud ning ka valusat külma ei olnud, aga samas oli tunda suurt õhuniiskust, õõh. J isa käis meil vastu ning viis koju, seejärel põikasime ema juurest läbi, kus sõime natukene ning oligi aeg tagasi koju magama tulla. Esimene öö oli üsna rahutu ning ka hommikul olid silmad juba enne kaheksat kohaliku aja järgi lahti. Pingutasin siis umbes kella kümneni välja vahelduva eduga.

Neljapäeva ja reedega käisime läbi kõik vajalikud asutused. Käisin taas avamas pangakontot, sest et eelmine kord, kui ma tahtsin ainult kaarti sulgeda, siis tuli välja, et sulgeti kõik. Nii sees siis käis, pool tundi ning konto taas avatud. SEB on meid ära hellitanud oma kiirusega. Kokku tuli anda oma 5-6 allkirja, tundsin ennast kui superstaar, sest et ka töötajaga kohtudes tuleb kätt suruda ning küsitakse, et kuidas siis ikka läheb. Pärast seda kogu asjaajamist avastati, et võib juhtuda, et ikka ei saagi kaarti, kuna eelmine aasta tehtud registreerimistõend, või kuidas seda nimetatakse, oli ainult kuus kuud kehtiv. Kuid tänaseks on tulnud juba kõne, et minu vahva Hello Kitty kaart on olemas ning teele pandud. Hip-hip-hurraa. Reedese päeva kohta veel nii palju, et saime sõite kolmes erinevas autos, ühe bussiga, käia ära naaberlinnas ning veel kohe kindlasti kahes kohvikus. Vot nii palju ja rohkemgi jõuab ühe päeva jooksul teha.

Liikudes edasi laupäeva juurde. Meie sõbral oli naaberlinnas mõned tööd näitusel üleval ning läksime siis temaga koos näituse avamisele. Nagu kohalikud ikka, tuleb neid oodata. Meile küll teatati lühikese etteteatamisega, et nüüd varsti kohe minek, nii et saime ainult riided selga ning midagi hamba alla ja olimegi sõbra autos, valmis peale võtma järgmist sõpra, kellele anti teada, et 15 minuti pärast pead valmis olema. Sellest kõnest möödus peaaegu üks tund, kui tema ennast ilmutas. Sellise hilinemise peale ei oska kohe midagi kosta ning kui me talle helistasime, et me oleme nüüd juba pool tundi sind oodanud, siis oli vastuseks, et mis te helistate, te raiskate minu aega praegu. Igatahes lõpuks saime hakata liikuma 45 km kaugusel olevasse linna. Kohale jõudes selgus, et autojuht ei tea, kus kohas tema näitus on ning poole tunni jooksul ei suutnud ükski isik meile anda adekvaatset vastust, kuhu tulla, peale selle kui et otsige kollast maja. Nii me siis tiirutasime üle poole tunni linnas ringi, lõpuks parkisime auto ning kõndsime 20 minutit vihmas, et jõuda vanasse külma hoonesse. Mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa, aga sai. Niimoodi see päev meil möödus, kõndides ja sõites mööda tänavaid vihmas, otsides üht või teist kohta. Ja kui ma lõpuks pärast südaööd koju sain, siis oli uni magusam, kui miski muu.

Esmaspäevast algas praktika, kus mind vastu võeti väga sõbralikult ning siiani olen teinud uurimistööd projekti ettevalmistamiseks. Aga sellest tulevikus. Üleüldiselt võib öelda, et alguses muserdas see vihm ning külm, kuid nüüd hakkan taas vaikselt harjuma ning ka päike annab endast aina rohkem märku. Samuti annavad energiat kõik need head puuviljad. Taimetoitlastel oleks siin paradiis. Näiteks:
apelsin 0.45€/kg ja veel lisaks on magusad teised
kollased magusad õunad 0.60€/kg
kohalik kiivi 0,80€/kg
pirn 0,45€/kg
ananass 0.90€/kg
klementiin  0,65€/kg
ning nii võiks veel edasi minna. Üks päev tulin tagasi raske kotitäie puuviljadega ning maksin ainult 1.38€, milline paradiis. Aga kõike ilusat teile ning nautige ilma! Minul on kell alles kaheksa, mis tähendab, et veel on aega minna mõnda kohvikusse ja siis magama, et minna hommikul taas praktikale.

Ja jälle lendame

Meie seekordne poolaasta Eestis möödus uskumatult kiiresti ning aeg on taas kompsud kokku panna ja minna nautima elu Portugalis. Pean ütlema, et kool sellel semestril oli kurnav, kuid sain hakkama ning otsa veel terve detsember tööinimesena muutis mind väga laisaks jaanuari esimestel päevadel, mil mitu päeva ühtejärge möödus lihtsalt  voodis vedeledes.

Kuid miks siis taas minek? Seekord ootab Portugalis ees mind ettevõte, kus ma hakkan tegema praktikat. Ettevõtte leidmine läks üle kivide ja kändude. Praktikakoha otsimisega alustasin juba oktoobris teades, et sealt riigist ei tasu kiireid vastuseid oodata. Juba pärast teise e-maili saatmist ettevõtetele hakkas tulema juba väikene kartus, et äkki ei leiagi midagi. Siis palusin J. abi ning lasin teksti ära tõlkida portugali keelde ning saatsin teele uued meilid ning selleks ajaks olin ka mõned uued kontaktid leidnud. Väga suurt rolli ettevõtete otsimisel mängis LinkedIn. Minnes tagasi meilivahetuse juurde, oli suur minu üllatus, kui vastuse sain juba vähem kui tunni pärast ning sealt läks asi edasi juba pidevas suhtluses olles. Ootan huviga praktika algust ning loodan, et saan piisavalt informatsiooni, et hea lõputöö kirjutada. Omamoodi uhke olen ka selle üle, et ei pidanud abi paluma kelleltki teiselt koha pealt (meie sõbranna isa on tähtis nina tekstiilitööstuses), vaid suutsin kontakti saada ise (kui väike keeleline abi välja arvata). Ja teadmiseks, et mitmelt ettevõttelt ootan vastust siiani ning ühelt neilt sain vatuse kolm nädalat pärast esimese meili saatmist a’la sisuga “Tere, Maille, millal tahad alustada? Head”.

Kuid tulle tagasi elu juurde meie armsas Eestis – nende kuude jooksul sai nii mõneski uues kohas käidud kui ka uusi tegevusi ette võetud, millest kõige meeldejäävamaks oli vast SEB sügisjooksul 10 kilomeetri läbimine. Järgmine päev oli küll raske nii voodist välja saada kui ka liikuda, kuid elamus omaette oli tore. Mina vist läheksin uuesti, aga lubadusi ei oska anda, kuid taas Eestimaa ilust ning võimalustest rääkides soovitaks kõigile nii Rummu karjääri ilu suvises päikeses kui ka Laulasmaa Spa’d, mis on ideaalne talvises jaheduses.

Siinjuures me täname minu vanemad ning teisi vahvaid sõpru, kes meie siinolemise meeldejäävaks ning toredaks tegid. Me jääme igatsema kallist kodu, alatisöögiksvalmisolevat Kellit, paksu Max’i ning meie kõiki häid ja veel paremaid sõpru,. Suur kalli meie kallile Annule. Kõigil, kellel oli soovi ja tahtmist, nendega sai veel kohtuda enne minekut. Eriti jääb meelde meie viimane kolmapäev linnas, mil Joao oli tulnud hommikul vara töölt ning magama heitnud ja mina tegelesin enda asjadega, kui Ben (ta kindlasti paluks mainida, et ta on väga nägus) meile helistas ja külla soovis tulla, sest olevat olnud läheduses. Nii me siis päeva veetsime – lõunatasime kõik koos meie juures ja vaatasime arvutist naljakaid videosid ning hetkeks tundus, et kõik oli taas nagu üle kahe aasta tagasi, kus me kõik olime kui üks suur perekond. Rahvusvaheliste sõpradega on hea ja tore, kuid kunagi ei tea nendega nägemist öeldes, millal on järgmine kord, millal neid näed. Samas on rohkem kui küllaga põhjust minna neile külla siis kas Inglismaale, Türki või isegi Itaaliasse. 🙂

Uued postitused juba koha pealt. Pöidlad pihku, et see aasta veaks ilmaga, kuigi praeguse seisuga on ainult suur vihm ning äikesetormid olnud.

Ma mäletan, et maikuus öeldi, et tuleb kõige külmem suvi aastast 1958 või midagi sellist, no vot nüüd. Pandi veits mööda, nagu meilgi seal kodumaal neil ilmaennustajatel vahel juhtub. Päev koosneb nüüd sellest, et üle elada päev, mille jooksul temperatuur seal üle 30 kraadi pidevalt on. Uudistes näitas, et ühes linnas oli päeval lausa 46 kraadi. Ma arvan, et meil on siin vedanud, et elame ookeani ääres, vähemalt on natukenegi tuult ning saab varvast vette ka pista. Öösiti on temperatuur heal juhul 25 kraadi juures. Nüüd ma siis mõistan natukene, miks keegi päeval väljas ei liigu ning miks alles öösel elu sisse tuleb. Isegi öösel saab käia ainult kleidi väel ning siiski on palav.

Kogusin oma pildid erinevatest allikatest ning siit nad tulevad:

Sao Pedro – ootasin natukene rohkemat, kuid uus ja huvitav oli ikkagi. Hommikuks olid inimesed täiesti purjus, nii et politsei ajas neid kumminuiaga mööda tänavaid taga.

Praktika. Kohad, kus ma praktikat tegin ja mida nägin.

Ning kõike muud

Vahel oleme ilusad ka

Saime Käsnakallega pildile

Suvi, see meeletu suvi

Vist ei ole vaja enam juurde lisada, et ka õige suvi jõudis lõpuks meieni. Kahjuks ei ole nüüd üsna pikalt kirjutanud. Aga mis ma siis teinud ka olen? Praktikal olen siin ikka suure hoolega käinud ning seal on nii huvitav, iga päev tulen tagasi olles mitu korda targem nii ühe või teise asja koha pealt. Üks päev suudan ehk pildid telefonist arvutisse ka saada ning siis näete, kus ma töötan ja mis teen.

23. juunil oli neil siin São João, mille tähistamist alustasime Portos jõudes kohale alles südaööks ning saades kokku João koolikaaslastega. Läksime kuskile väljakule, kus esinesid kirge täis lõunamaa mehed. Tegelikult oli nagu selline süldikas, aga ikkagi see-eest oli väga tore. Tantsisime kuni umbes kella neljani hommikul (sai isegi rongi tehtud) ning siis läksime metrooga kodu poole. Aa ja neil on siin selline huvitav komme, et nad peksavad sulle piki pead kummist haamriga, nii et kunagi ei tea, kus kohast sa järgmise obaduse saad. Igatahes metrooga kodu poole me sõitsime, kuid kuna metrooga juhtus midagi meie naaberlinnas, kus me sõbrad elavad, siis läksime ja vaatasime nemad üle. Selleks ajaks oli juba uus päev alanud ning väljas taas valge nagu keskpäeval. Mina olin selleks ajaks juba nii väsinud, et otsustasin sõbra juurde parem magama minna. Pandi mind siis lastetuppa narivoodi alumisele korrusele magama. Mõne tunni möödudes hakkas siis väsinud inimesi korterisse juurde voolama, João minu kõrvale ning ülesse sõber, kes oli veidi väsinud ja ainult itsitas omaette. Mida rohkem ma talle ütlesin, et jäägu nüüd magama, seda naljakam oli. Korra tualetti minnes avastasin veel ka elutoa diivani magavaid olendeid täis olevat, kes kõik kõva häälega norskasid. Lõpuks pärastlõunal koju minnes lõi välja astudes vastu põrgukuumus. Kusjuures eelmine päev olin käinud teksade, jaki ning kinniste jalanõudega.

Pilte mul kahjuks sellest festivalist ei ole, aga mõned leidsin eelnevatest päevadest:

Sobilik auto sellesse kuumusesse

Kohalikele oli antud maad, et siis endale söögipoolist kasvatada.

Kui kodusolemisest saab küllalt, siis tuleb kuskile minna. Meie valisime endale linna nimega Aveiro. Kaardilt vaatasime, et kodust asub 105 km kaugusel – meie jaoks tähendas see 1 tund metrood ning 1 tund rongi, et sinna minna. Arvasin, et oh, me veedame seal terve pärastlõuna ning äkki me saabusime liiga hilja, kuid tõde oli see, et pärast tunnist jalutuskäiku avastasime, et olime enam vähem terve linna ära näinud. Turismikeskusest juhatati meid soolamuuseumisse, kus me avastasime, et ei ole mingit muuseumi, vaid hoopis ladu, kus seda hoitakse. Linn iseenesest oli ilus väike ja armas. Üks maja armsam kui teine.

Siit tuleb sool

Turist Miami tänavatel

“Oh Jota, ära tee”

Väikeseid armsaid maju oli nii palju

Kohalik Veneetsia

Väga võimas

Reedel on tulemas siinse linna pühaku pidustused, ootan juba suure huviga. Kusjuures siin söödakse sardiine, mis maitsevad nagu meie suitsuräimed, mitte grill-liha. Noh jah, sellega peab Eestini ootama.

Head aega!

Ja lõpuks ongi see kool läbi.  Ärevus sealt ära saada oli nii suur. Enam ei pea mõtlema nende pidevate sõitude peale ning lisaks, kas mõni õppejõud nüüd tuleb kooli täna või ei. Igatahes igasugune koolipoolne stress on LÄ-BI. Selle tähistamiseks läksime neljapäev francesinhat sööma. Mmm, küll oli maitsev. Esialgu pidime minema kahekesi, kuid helistasime veel J isale, temaga tuli veel õde ning õhtu lõpuks ühines meiega onu. Selline armas perekondlik õhtustamine. Pärast käisime veel teises kohvikus kohvitamas ning oligi aeg koju minna.

Kooli koha pealt veel, et eksamid said tehtud. Viimasteks olid turundus ja portugali keele eksam, aga see viimane oli küll ikka natukene liiga raske minu meelest meie taseme jaoks. Lugesin ja lugesin, aga ausalt öeldes midagi väga aru ei saanud, nii et säravat tulemust just ei oota sealt. Natuke oli piinlik, et mis jama ma sinna kokku kirjutasin, nii et pärast töö ära andmist ma poolpõgenesin sealt poola tüdrukuga.
Aga kellega ma seal koolis siis üldse suhtlesin kõige enam. Mäletan esimestel päevadel, kui läksin osakonna juhataja juurde, siis kohtasin tüdrukuid Brasiiliast. Natukene seal vahetasime viisakusväljendeid, kuid ma pean ütlema, et neist said väga suured abilised mulle selle aja jooksul. Ühel neist oli väga hea inglise keel, nii et loengud, mis meil koos olid, tõlkis ta mulle ära, et ma suuremas osas ikka aru saaks, mis toimub. Ning ka kõik grupitööd tegin ma temaga. Tegelikult oli lausa kokku 5 tüdrukut Brasiiliast, kellega ma kõige enam suhtlesin. Alati, kui sööklasse sööma läksin, siis leidsin ikka ühe neist sealt ees, nii et lõunatama üksinda just ei pidanud. Lisaks hakkasin tänu keeletundidele hästi läbi saama nii poolakatega kui ka ühe saksa tüdrukuga. Temaga seoses tuleb mulle meelde, et üks tema sõber/tuttav oli temalt küsinud, et kas nad siis portugalis räägivad temaga saksa keeles või räägib tema nendega hispaania keeles. No, mis sa oskad sellise asja peale nüüd kosta. Aga keeletunnid olid küll naljakad ning kui isegi vahel ei viitsinud kohale vedada, siis ikka läksin, sest et ega me ausalt öeldes seal suurt õppetööd ei teinud. Vahel kulges 45 minutit lihtsalt jutustades.
Kui teised suhtlesid enamasti teiste vahetustudengitega, siis mina käisin läbi väga palju kohalikega. Oh, neid ma hakkan küll nüüüd väga väga igatsema. Mu kallid geid olid nii armsad ning ka kõik teised. Lõpus läksin niisama õmbluslaborisse ning vahel olin seal lausa tunnikese niisama lobisedes, sest et alati oli mõni sõber seal ning alati oli, millest rääkida. Loodan, et mõnda neist ma ikka enda elus veel kohtan.

Oi, aga vahepeal oli mul ju lausa sünnipäev. Kahjuks pidin selle veetma Covilhas, mitte kõige meeldivam, kuid päev enne seda käisime Joao’ga hiinakas söömas. Hää oli. Õigeks päevaks tuli postkasti nii üht kui teist huvitavat. Tänan Rein ja Ulla selle kauni postkaardi eest ning vanemaid, Maarjat ning vanaema päästva paki eest. Eks me siin proovime seda kogu oma jõuga hävitada. Aitäh ka teistele, kes helistasid, sõnumi saatsid ning meeles pidasid. 🙂

Pool algsest on juba hävinenud, see on veel alles

Reede õhtul käisime kuulamas kontserti, kus üks mees mängis muusikat portugali kitarril.

Ma kunagi kirjutasin siin meie tänavakass Hiroshimast. Teadsime, et ta oli millalgi aprillis väikesed kiisupojad saanud, kuid ei olnud neid üles leidnud. Paar päeva tagasi avastasime nende “kodu”, mis oli roosipõõsa all, kuid täna selgus, et kiisusid enam seal ei olnud. Ei tea, kas emakass viis mujale või on mustlased süüdlaseks. 😦 Kurb. Aga neid kodutuid loomi on siin küll jalaga segada, ausalt.

Mitte just iludus

Ei teadnud siin, kas minna kohaliku juuksuri juurde või mitte. Vist ei olnud kõige targem idee.

Uus kodutu kass Antonio

Terve laupäevase päeva passisime kodus, kuna ilm oli äärmiselt kole ning mõtlesime, mida endiga peale hakata, sest kõik ülejäänud olid kodust Hispaaniasse läinud. Ajasime siis ennast välja ja käisime J ema juures ning nemad olid minemas kaubanduskeskustesse. Kui me vaid oleks teadnud kui pikk õhtu sellest kujuneb. Südaööl poodidest lahkudes läksime väikesele dringile, kus nägime sõpru, kellega sai tantsitud hommikutundideni. DJ baaris oli väga kehv, mitte et ma väga teaks ja oskaks siin õigesti hinnata, aga suurem osa inimestest oli nii 50-60 aastased. Ju siis lasti nende nooruspõlve muusikat. Aga nalja sai ja tore oli, sest et sai tantsitud ladina rütmide kui ka rock’n’roll’i saatel.